Francine Prose, Goldengrove
Vahepeal on nii palju juhtunud, et pole lihtsalt aega olnud siia midagi kirjutada. Viimased kaks nädalat on olnud rasked, samas pean jällegi tunnistama, et mul on väga head sõbrad, kes mind alati ära kuulavad ja annavad nõu. Eelmine nädal oli kooli osas suhteliselt raske, õppida oli palju ja üleüldse kurnav. Neljapäeval käisin Tallinnas arstil ja peale seda kohe Hiiumaale ära, sest ma tean et reedene päev koolis oleks olnud minu jaoks liiga palju. Reedel käisin oma nunnu Mannu pool Paladel ja hiljem Käinasse ja sealt edasi läks suhtleliselt hulluks, neid asju ma siin päris ei täpsustaks :)
Laupäev möödus ilusti kodus olles, õhtupoole käisin korra Fredy pool, aga see oli ka vaid tunnikeseks. Ning phapäeval jälle siia. Õnneks terve see nädal ootasin reedet, sest tean et homme saan jälle poole 3se praamiga koju. Ma ei mäletagi kusjuures millal ma viimati reedeses rootsikeele tunnis olin, ehk siis viimases. Koguaeg on mingi võimalus tekkinud et varem koju saada, aga tänane langushetk oli tõesti see, kui nägin, et reedeti poole 5st praami ei panda enne aprilli töösse. Ehk siis kuni aprillini saame igal reedel 2,5 tundi sadamas passida. What a wonderful life.
Eile käisin jällegi Tallinnas arstil, enne seda sain vana klassivennaga kokku, mõnus oli näha teda jälle. Ja peale arstivisiiti põrutasin Ülemistesse, et ka oma kallid kruiisitajad ilusti teele saata. Kadedus ronis ikka liiga palju hinge kui nägin nende rõõmsaid nägusid ja väga hullu ootusärevust. Jätsin nad siis bussijaama Keirot ootama ja ise ronisin Haapsalu bussipeale ja taas Pürksi lainele.
See nädalavahetus tuleb ilmselt igav ja suhteliselt kodune, sest enamus sõpru olidki kruiisil ja vaevalt nad midagi teha plaanivad + mõned põrutavad laupäeval Itaaliasse. Oleks vaid mul nii põnev elu. Istu siin Pürksis ja tunne rõõmu oma vaikuse, iseenda mõtete ja hea muusika üle. Samas, see oligi mu plaan. Mäletan väga hästi, kui keegi käinakatest suvel ütles, et hakkan siin jooma ja ei käi üldse koolis. Ja väga hästi mäletan ka oma vastust, et ei usu seda ja ilmselt hakkan just rohkem õppima, sest ma ei suuda sulanduda võõrastesse massidesse. Suveigatsus on küll, see päike, hiiumaa rand, külm jook ja mõnus lõke. See kõik tekitab minus nii palju emotsioone, et ma ei suuda neid siia sõnadesse paigutada. Lihtsalt tahaks.
Aga olgu, võib-olla kui kunagi jälle tuju tuleb kirjutan siia miskit vahvat, xx